Ajalugu

Valgma küla kaart 1938.a

Valgma küla kooli ajalugu. Kokku kogunud Andres Kruusmaa (2020)

Millal algas kooliõpetuse andmine Valgmal?
Umbes 1760. aastal, Vene ajal, alustas Valgma külas esmakordselt tegevust talurahva kool, mis aga kooliõpetaja puudusel lõpetas tegevuse 1774. aastal. Uuesti avati kool 1784. aastal ja seekord tegutses see 1805. aastani. Õpetajateks nendel aastatel olid lugeda oskavad talupojad, kes siis lastele lugemist õpetasid, vähesel määral ka Katekismust. Koolimaja kui sellist ei olnud, lapsed kogunesid kellegi juurde talumajja, kus rohkem ruumi oli. Koolist osavõtt oli üsna loid ja kaootiline, lugemist õppimas käivaid lapsi oli vähe. Kirikuõpetaja oma aruannetes nimetab kooli surnud kooliks.
Samasugune kool tegutses ka Seinapalu külas, alustanud tegevust samuti umbes 1760. aastal, lõpetades kooliõpetaja surma järel oma tegevuse jäädavalt 1798. aastal.
Valgma külas alustas kool uuesti õppetööga 1823. aastal. Nüüd juba ambitsioonikamalt. Mäo mõis andis selleks 24 vakamaa suuruse krundi ja ehitas sinna koolimaja peale. Esimeseks õpetajaks oli mõisateenija, Kangru Hindriku poeg Friedrich Johann (sündinud 1786. aastal Kükital, 1835. aastal sai tema perekonnanimeks Veinberger). Tema õpetas peale lugemise ja Katekismuse tundmise ka kirjutamist ja laulmist. Et aga laste koolisaatmine vanematele ikkagi raskusi tekitas ja koolilt muud ei nõutud, kui lugemisoskuse ja Katekismuse viie peatüki tundmise õpetamist, aga neid asju püüdsid vanemad ise kodus lastele õpetada, siis jäi kooliskäijate arv ikkagi väikeseks. 1829. aastal käis koolis 12 poeglast ja 6 tütarlast, see arv aasta-aastalt vähenes, 1837. aastal käis koolis ainult 3 poeglast ja 3 tütarlast. 1840. aastal määras kirikuvalitsus Valgma kooli kordamiskooliks.
Friedrich Johann Veinbergeri juhtimisel töötas kool tema surmani 1851. aastal. 1852. aastal jätkas koolitööga talupoeg Hindrik Jaakheim. 1853. aastal aga lõpetas kool mõisa korraldusel kooliõpetaja puudumise tõttu tegevuse. Mõni aasta hiljem jätkas kool jälle tegevust, nüüd Jaan Laari juhtimisel, kuni aastani 1862. Sel ajal oli koolis 14 poeglast ja 7 tütarlast. 1863. aastal asus kooli juhtima Juhan Wahter, kes oli lõpetanud Pilistvere kihelkonnakooli. Tema tulekuga algas kooli töö ümberkorraldamine vastamaks uutele määrustele. Kool muudeti 1865. aastal kordamiskoolist päriskooliks, tollel aastal oli õppimas 20 poeglast ja 18 tütarlast.
Kooli tegevuse kohta hakati üksikasjalikumaid aruandeid nõudma. Esimese sellise on kirikuõpetaja C. G. Hammerbeck kirja pannud 1866. aasta kevadel. Järgnevalt sealt mõned andmed:
– Mäo piirkonnas on revisjonikirjade järgi 411 meeshinge ja 465 naishinge.
– Lapsi 7. eluaastast kuni leerini (so 16. aasta vanuseni) on 171, nendest käisid mardipäevast lihavõtteni 4 päeva nädalas koolis 42 poeglast ja 39 tütarlast.
– Lugeda oskasid enam-vähem kõik.
– Katekismuse tundjaid oli 45.
– Arvutada ja kirjutada oskas 25 poeglast ja 8 tütarlast.
– Peale selle õpiti veel piiblilugu ja laulmist.
– Et mõned külad koolist kaugel olid käis kooliõpetaja iga 14 päeva tagant kaugemates külades ja mõisates kooliealistele lastele õpetust andmas.
– Kooliõpetaja ülalpidamiseks andsid talupojad igal aastal 3 põllu jaoks viljaseemne 1¹/₅ tsetverti põllu kohta ja tarvilise suurusega heinamaa. (Tol ajal oli põlluharimisel kasutusel 3 väljaline külvikord, mille puhul üks osa põllust oli talivilja all, teine suvivilja all ja kolmas oli kesas, millele sügisel külvati rukis.)
– Kaks korda aastas käisid ka vöörmündrid oma abilistega kooliealiste laste lugema õppimist toetamas.
– Koduõpetus oli sel ajal juba heal järjel. Kooliealisi lapsi, kes koolis ei käinud oli Mäo piirkonnas 90, Mündi piirkonnas 18, Prääma piirkonnas 12 ja Pärnuvälja piirkonnas 11, kokku 131 last. Nendest oskas lugeda heal tasemel 119 ja halvasti 12, kuid needki alla 10 aastased.
– Kuigi kehtis üleüldine koolikohustus, ei käinud siiski mitte kõik selle ealised lapsed koolis. Selle põhjuseks märgib kirikuõpetaja oma aruannetes kooli kaugust, vanemate vaesust, ükskõiksust ja umbusaldust kooli vastu. Mõnel juhul olevat ikkagi koduõpetuse andmisega probleeme.

1877. aastal ehitati täiesti uus ruumikas koolimaja. Materjali andis mõis, ehitas vald. Juhan Wahter oli kooliõpetaja 28 aastat, aastani 1892. Tema järglaseks sai Aleksander Juhani poeg Wahter, kes küll vaid ühe aasta ametis oli, 1893–1894. Järgmine kooliõpetaja oli aga kuus aastat Mündi-Kirila koolis õpetanud Willem Juhani poeg Wahter, Pilistvere kihelkonnakooli haridusega, hilisem Anna koguduse köster, kes oli Valgmal õpetajaametis 20 aastat, 1894–1914.
Aja jooksul oli aga koolimaja muutunud tarvitamiskõlbmatuks. Viimased koolitunnid selles majas peeti 1915.–1916. õppeaastal. Järgmised kaks aastat asus kool küla talumajades, kuni 1918. aastal ühendati Valgma küla kool Sargvere mõisapiirkonnas asuva Nurmsi kooliga, kus paremad ruumid olid.
Valgma kooli viimased õpetajad Vene ajal olid:
Andres Rõuk 1914.–1915. õa.
Helene Itslermann 1915.–1916. õa.
Miina Linkberg 1916.–1918. õa.

1918. aasta sügisest õppisid Valgma lapsed Nurmsis. Saksa okupatsioon ei saanud lühikese võimuloleku tõttu kooli tegevusele suurt mõju avaldada. Nende poolt määratud kooliõpetajad, abielupaar Jamul tagandati Järva Maavalitsuse poolt pärast paarikuulist ametisolekut 1918. aasta detsembris. Pärast seda läks kooli juhtimine lühikeseks ajaks Mihkel Vaimu kätte. 1920. aastast alates töötas kool viieklassilisena. Kaks neist asusid Nurmsi koolimajas, teised viidi üle Sargvere mõisa härrastemajja. 1921. aastal muudeti kool kuueklassiliseks. 1922. aastal lõpetati koolipidamine Nurmsis ning kõik klassid koondati Sargvere mõisa.
Venestamise ajal kuni aastani 1900 käis Valgmal koolis umbes 40 last. Selsamal aastal avati Mäo-Tarbja kool ning laste arv Valgmal langes poole võrra. Kuni I maailmasõjani käisid lapsed ka kordamiskoolis 1 päev nädalas.
Eesti Vabariigi algaastail käis Sargveres koolis umbes 140 last, aastate jooksul see arv langes ning 1935.–1936. õppeaastal oli 101 last.
Eestiaegsed koolijuhatajad olid:
Ado Lott, Nurmsis 1920–1922
Johanna Lööser, Sargveres 1920–1921
Julius Lomp 1921–1922
Otto Matsina 1922–1923
Verner Hinnov 1923–1924
Hendrik Aben->Agur 1924–1940

Valgma küla ajaloost läbi Reet Muru mälestuste (2017)

Valgma küla esmakordsest mainimsest on möödas 454 aastat

Valgma küla mainitakse ajalooürikutes  esmakordselt 1564. aastal. Küla olevat tekkinud koos Mäo mõisa ehitamisega. Mõisnik toonud mõisa ehitamiseks töölisi ja andnud neile maad Esna jõe äärde. Jõgi lookleb paralleelselt külaga  ja suubub Paide linnas Pärnu jõkke. Esialgu olevat küla olnud üsna jõe ääres. Seda kinnitavad märgid, kui jõe ääres käia. Nimelt võib seal näha paekivist moodustisi, mis kindlasti ei ole sinna looduse poolt tekitatud. Küla esialgne nimi oli Valma.

Ehe Eesti elu ja oma küla kool

Eesti Vabariigi algusaastatel toimis külas taluline elustiil. Polnud eriti suuri talusid, põllumaad oli üsna võrdselt, kuid metsa ning heinamaad oli juba erisuurustes. Vastavalt lisamaadele arenes ka talude jõukus, sest sellest tulenes loomade arv. 1938 aasta kaardil oli 46 talu.

Külas tegutses Mäo mõisa alluvuses külakool 1857.aastast kuni 1919.aastani. 1880.aasta koolide loendis on kirjas, et lapsi vanuses 11- 13 aastaseid oli 50, 27 tüdrukut ja 23 poissi. Lapsed olid päritolult talupegade lapsed ning lutheri usku. Koolmeister oli Juhhan Wahter, kes oli lõpetanud Pilistvere Õpetajate seminari. Kool asus praeguse Võssa kinnistu  maadel. Õpetati lugemist, rehkendamist, geografiat ning koorilaulu. Veel on teada, et 1895.aastal oli koolijuhiks  Tõnis Nerep  ja nende perre sündis poeg Verner Nerep, kellest sai väga kuulus kultuuritegelane Eesti Vabariigis, olles ka Estonia teatri peadirigent 1942.-1944.a.

Eelmise sajandi eluolu ja aktiivne seltsielu

Alates 1919. aastast kui mõisad riigistati, käisid küla lapsed  koolis  Sargvere mõisas ja Mündi mõisas. Mündis oli küll ainult algkool, kuid  selle lõpetamise järel mindi Sargverre. Lasteaeda ei ole Valgma külas olnud, 50-ndatel kasutati Sargveres Küti talus tegutsenud lasteaeda. See oli nädalase ajaga, esmaspäeval viidi lapsed ja laupäeval toodi koju.  Ei vanematele ega ammugi lastele see ei sobinud ning ka see lasteaed suleti.

Külas tegutses maanaiste selts, pritsimeeste selts, oli oma puhkpilli-orkester (asutaja ja dirigent Otto Anderfeld). Külas oma seltsimaja ei olnud, aga pidusid peeti ikka ja seda talude väljaküünides (seda veel ka kolhoosi ajal). Kõik see toimis kuni 1940.aastani, siis seltside tegevused keelustati. Algas okupatsiooni aeg. II Suur Isamaasõda killustas külaelanike suhteid, sest sõditi nii saksa kui ka vene poolel. Sõda küla otseselt ei puudutanud, ühtegi talu sellepärast ei hävitatud, inimesi ja just mehi jäi sõtta küll.

09. aprillil 1949. moodustati Valgma, Veskiaru, Põhjaka ja Mäeküla küla inimestest ja maadest Valgma kolhoos. Esimene esimees oli Johannes Andla. Vaatamata kõigele läks algul hästi- tehti tööd nagu talude ajalgi. 19. veebruaril 1951. aastal liideti Valgma kolhoos Lenini-nimelise Kolhoosiga. Koos tegutseti 1956. aastani, siis sai Valgma kolhoos jälle iseseisvaks. Esimees oli Feliks Rannamees, kes oli hea ratsasportlane, käis palju võistlustel ja kolhoosi juhtimisega polnud aega tegelda. 1961.aastal toodi kolhoosi juhtima uus mees Jaan Kersna, tema juhtis kuni jälle liideti Lenini-nimelise kolhoosiga 1968. aasta aprillis. Algas suurmajandite aeg. Kolhoosiaeg kestis 1991. aastani, seda küll suures Lenini-nimelises kolhoosis, kui keskus ja juhtimine oli Sargveres.

Seltside tegevused olid keelatud, kuid ühistegemisi jätkus ikka. Peeti suvistepühi, sügisel lõikuspidu, jõulud olid küll keelatud, kuid neid pühi peeti igas kodus ja ikka jõulukuusega. Suured külapeod peeti talude küünides nagu Kõrsil ja Pääbul. Pääbu küünis näidati ka kino.

Külatraditsioonid au sees

Aastatel 2000-2006 tegutses külas Valgma küla seltsing (esimees Sirje Nurmik). Oli oma kiigeplats, kus asusid võrkpalliplats, suur kiik, lipumast ja lõkkeplats. Hea koostöö oli Paide Muusikakooliga, kes korraldas kevadisi  kontserte kiigeplatsil. 2005. aasta kevadkontserdil võõrustasime külalisi Soomest Paide valla sõpruslinnast Haminast. Hea muusika, pirukad, kohv ja koduõlu aitasid meeleolu lõbusa hoida.